Anu Saagimi kortsud

Suure kortsudevastasusetuhinaga olen viimasel ajal palju uurinud, kuidas neid esiteks vältida saaks, aga ka seda, kuidas neist lahti saaks. Mulle hakkab kulmude vahele tulema kriips ja ma mäletan väga hästi, milline nägi välja minu vanaema, kellel oli kulmude vahel kriips. Märksõnad: nõid, nõid, nõid, nõid, kuri haldjas, gremlin, kuri päkapikk, kuri tädi, nõida vist mainisin. Pikk nina oli tal ka ja ta oli eluaegne matemaatikaõpetaja ja muidu ka range väga. Naine nagu tabel. Tabelvanaema.

Kõik kartsid tabelvanaema. Oma lapselastega ta nii väga kuri ei olnud, aga röökis see-eest valimatult võõraste laste peale, kes kõndisid muru peal või sülitasid maha. Okei, nii hull ei olnud. Aga üsna hull oli see joonlaua järgi kasvatamine. Vastukaaluks on minu isast saanud väga kaootiliselt asju laiali loopiv isik.

See selleks. Tabelvanaema ründab taas, sedakorda geenidega, mis ennustavad mulle sama tigedat väljanägemist. Võrdlesime tööl kööginurgas eitedega kortse. Arvasin, et äkki väike fotonoorendus. Selgus, et mõnel Eesti naisel pole veel aimugi, misasi see on. Üks meil kunagi kuskilt olla kuulnud, et Anu Saagim teeb regulaarselt fotonoorendust ja nüüd selgus siis, et tema on kogu aeg arvanud, et see tähendab, et Anu Saagim laseb ennast piltidel nooremaks fotošoppida.

Tegelikult on fotonoorendus selline asi (kui keegi veel ei tea): http://www.medemis.ee/et/services/fotonoorendus/fotonoorendus/

PS. Karistasin last joomise eest sellega, et ta peab tegema mulle 20lk referaadi alkoholi kahjulikust mõjust. Kui ei tee, on kõik sotsiaalsed üritused keelatud kuni kevadvaheajani – koduarest laieneb ka jõuluvaheajale.

Laste usaldamisest

Täna avastasin oma väikese tropi trepikojas rahulikult siidrit joomas. Tulin koju tunnike varem, ilmselt siis seetõttu. Pidasin loengut ja esitades sinna lõppu retoorilise küsimuse, et kuidas küll teistel nii normaalsed korralikud lapsed on, kellel pole vaja suitsu kimuda ja juua salaja, sain pahuralt konutavalt kujult vastuseks umbes midagi taolist: “Pffff, mingi… vanemad inimesed on kõik nii naiivsed vä? Teised lissalt ei jää lampi vahele.”

Mõtlen praegu, mis karistuseks võiks olla esmaspäevase alkoholismi puhul. Suitsetavate lastega olen kuulnud praktikast, et lastakse neil terve pakk suitsu teha. Ma ei julgeks, sest ma olen kuulnud ka lastest, kes teevadki tuima näoga paki järjest ära ja ime, et ei küsi juurde veel ja efekti mingit ei ole. Ja kuidas ma pärast seletaksin kiirabis arstile, et maoloputust on vaja, sest ma ise jootsin lapse täis? Karistuseks?

 

Vähemalt ei teinud suitsu. Haisu polnud küll tunda.

Säh sulle kakablogijaid…

Olin siin vahepeal kadunud, sest mul oli puhkus ja me käisime terve perega Egiptuses. Jah, mõelge kui õudne, mu laps ei käinud koolis tervelt nädala!!!

See selleks. Egiptusesse sattusime meie kõik esimest korda ja kohe bussis ehmatas meid ära üks sariturist (sariturist on nagu sarimõrvar, võtab järjest vaatamisväärsusi maha) sokkides ja plätudes ja loomulikult mingi džunglikübaraga. Ta rääkis, et Egiptuses ei tohi valge inimene üleüldse vett juua, sest kõht läheb lahti, kohe, ja saad meeletu toidumürgituse.

Nali number üks. Selle peale minu poiss, mäslevas vanuses nagu ta on, ütles, et tal jumala pohhui mingist vanurite põdemisest (vanur on igasugune kodanik üle 25, endiselt) ja tema joob kraanivett palju tema tahab. Üritasin teda ümber veenda, aga pika pikalt saatmise peale jõudsin järeldusele, et ta tegelikult niisama hüppab minu närvi ajamiseks ja loobusin. Aga ei!!! Ta jõigi. Ei tea nüüd, kas sellest või mingist toidust tabas teda..Hmm, seedimishäire. Ausalt öeldes ei suutnud me alguses mehega muud teha kui itsitada. Ei ole ilus oma lapse üle naerda või kellegi üle tegelikult, aga puhvis kukekese keksimisele järgnenud pill pika ilu peale kutsus esile pöördumatu kahjurõõmu. Selgitasin lapsele, et sellised need elu õppetunnid on ja tihti tuleb siiski kaaluda, mida vanemad inimesed räägivad.

Nali number kaks: naermise eest karistas jumal mind mitmepäevase kõhukinnisusega. Olin nii meeleheitel lõpuks, et kaalusin kah kraanivee joomist. Õnneks oli neil seal apteek kohe hotellis ja saime oma leevendused kõik sealt kätte.

Lõpuks jäi ainukeseks naerjaks meheke, aga ka tema naer lõppes üsna ruttu. Asi selles, et ta keeldus kasutamast päikesekreemi ja tarvitas seda täpselt nii palju, kui mina talle peale määrisin. Ma ei ole muide tema ema ja kahe tite järele valvamise vahepeal tahaks rahulikult päikest võtta. Seega loobusin põetaja ametist nii viiendal päeval ja tegin vahepeal lihtsalt kreemi kohta märkusi: “Kalla, pane kreemi peale!” Päikesest võib saada ikka väga hullu põletuse ja lisaks saab nii või naa kortsud päevitamisest. Mees ütles alguses, et teda need kortsud ei huvita, sest tema naiste ajakirjast luges hambaarsti ooteruumis, et tänapäeval on Eestis ka juba need kortsudevastased süstid nii lihtsad ja odavad, et mis hea pärast ta siis viitsib üldse põdeda, kas need tulevad või ei. Hiljem kui nalja tegemise tuju ära läks, siis tüüpiliselt, et jah, kohe või jätamindrahule. Härra Jäta Mind Rahule ei olnud õhtuks enam nii väga Jäta Mind Rahule. Siis oli ta rohkem härra Palun Tee Midagi. Punane nagu vähk ja väga õnnetu. Siis oli jälle minu kord naerda.

Ülejäänud reisi käisid mu kaks meessoost pereliiget ringi nii, et saba oli jalge vahel – iga kord kui läks mulle vastu vaidlemiseks, tuletasin meelde, kuidas need vaidlemised viimasel ajal lõppenud on.

Tõsta end välja! Omaenda kodust!

Kuidas ma end just praegu oma korterist ise välja tõstsin.

Läksin prügiämbrit välja viima. Koos ämbriga muuseas nagu vanasti tehti. Olen hakanud kilekotivastaseks inimeseks, igasuguste kampaaniatega siin kaasa läinud. Mul on kolm riidest kotti. Iga kord, kui poes käin muidugi põen, et äkki läheb nagu selle poliitikuga. Ma enam ei mäleta, kellel see juhtus, aga Stockis olla teda kotivarguses süüdistatud, kui oma riidest kotiga šoppamas käis. Tulemus: kodus pole enam suvalisi kilekotte, mida prügikotina kasutada. Prügikotte muidugi kasutan endiselt, aga too kord need said otsa ja viskasime siis otse ämbrisse.

Olen mina oma roosas hommikumantlis ja ämber näpus. Ukse panin enda meelest nii, et ei saa lukku minna. Meheke on endiselt komandeeringus. Laps on oma toas, teeb seda kõrvaklapi rituaali Rate.ee-ga. Kui tagasi tulen, tuppa enam ei saa. Uks lukus! Lasin kella nii korda kümme, midagi ei juhtu. Tekkis väike paanika, ämbrit isegi ei taibanud käest ära panna. Komöödia missugune. Jooksin siis lapse akna alla ja mõtlesin kividega loopida. No ei ole kive! Sillutatud hoov. Leidsin mingid kastanijunnid, loopisin nendega. Mingi täpsuslaskja ma ju pole. Lõpuks tuli selle jama peale alumine naaber ka aknale, laps aga mitte. Ma ei tea, kuidas mulle endale tunduks – mingi roosas hommikumantlis eit, kollane ämber näpu otsas seisab ja loobib asju vastu erinevaid aknaid. Küsis kahtlaselt, et mis ma teen.

“Ma üritan oma lapse toa aknale pihta saada,” ütlesin mina. No veel hullem ju – mutt on pannud selga hommikumantli ja võtnud kaasa ämbri, et tulla lapse akna pihta täpsuslaskmist harjutama.

“Miks?” küsis naaber. No raudselt arvas, et see ämber on mul ka selleks, et sealt seest võtan kastaneid ja kive, millega harjutada.

Seletasin ära, siis lasti mul edasi loopida. Ma ei teagi. Lapsel tuli vist lugude vahele mingi paus, et ta lõpuks piisavalt neid põntse kuulis ja aknale tuli.

Täiesti õudne lugu. Nii need hallid karvad mul juustesse tulevad.

Palja Tilli Naabri tagasitulek (strikes back).

Kui see Palja Tilli Naabri saaga endale veel ühe osa saab, siis on umbes nagu Terminaator VS Predaator, Palja Tilli Naabri Resurrection, Return of the Jedi, vabandust. Palja Tilli Naaber. Jne.

Eile ta koputas meie uksele. Tore, et lapsel on oma maailm kõrvaklappide ja arvuti sees ja tore, et Meheke on komandeeringus pikalt, laupäevani.

“Tere, proua… Maret. Jah. Ma tahaks teid kutsuda väikesele õhtule meie juures,” ütles ta. Näitas näpuga enda korteri lahtise ukse poole, kust kostis vaikselt mingisugust diskot ja jõmisemist.

“Ahah, väike õhtu, mis puhul siis?” küsisin mina. Ma kohe ei oska seda, mida paljud naised oskavad – tulehark olemist. Ma ei suuda nähvata kellelegi, kui midagi ei meeldi. Ma ikka viisakalt üritan ära kuulata ja viisakalt keelduda. Vahel räägin isegi liiga palju.

“Kolmapäev, nädala selgroog,” ütles Palja Tilli Naaber.

“Noo… Homme on mul tööpäev ja… Mul mees ka vist tuleb tegelt varsti koju. Ma olen nii väsinud ka ja… Oleks, et teil seal sünnipäev. Äkki ma tulengi teate teinekord, kui teil on sünnipäev!” Idikas olen.

“Ei-ei, tulge ikka, ainult natukeseks. Ja siis see, et… Võtke see Kännu Kukk äkki kaasa? Kell on juba viie minuti pärast kümme, et…” vihjas tüüp.

Ma ei tea, kust mul see vastus tuli: “Ma jõin selle ära!”

Naaber tundus nagu solvunud natuke, ma ei teagi, kas selle peale, et ma üksi jõin või et alkoholiga seetõttu eriti kitsas kätte saabus.

“Nojah, eks te siis mõelge, me oleme siin olemas, kui peaks tuju tulema. Napsi meil nüüd muidugi ei ole siis enam, aga kas siis peab kogu aeg napsiga. Onju?”

Üks ta sõber, väga ambaali välimusega mees läks vetsu. Ma jätsin hüvasti ja panin ukse kinni. No on alles tropp. Kui väike teema tekkis, siis kinkis pudeli aga kohe, kui nägi, et asja ei saa, tahab pudelit tagasi. Sellised need mehed on.

Laps õppis 14-aastaselt lugema!

Okei, tegelikult oskas ta mul juba neljaselt, aga lugemisharjumust ei tekkinud tal mingi nipiga. Olen talle ette lugenud ja olen soovitanud ja noh, ikka kõik viled-kellad, aga seda elektrijänest ei saa kuidagi paigale, ta ei viitsi vahel isegi Playstationiga mängida ilma, et arvutist mingi film kõrvale tuleks.

Kaval kirjanduseõpetaja laseb lastel vahel kohustusliku kirjanduse jaoks ise raamatu valida ja ma leian, et see on tore. Käisime koos Rahva Raamatus seda valimas ja mu suureks rõõmuks valis poiss mingi raamatu, millel on järg. Kuna esimene oli nii põnev, käisime uuesti poes seda järge ostmas. Aina paremaks läks, sest järjel on veel omakorda järg. Ma loodan, et see harjumus tal selle seeriaga nüüd ei piirdu. Passin peale, tassin ette.

Nii.

http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=26156521

Vot, palun väga.

Kakablogijate kokkutulek

Käisin kakablogijate kokkutulekul. Täiesti kogemata muidugi. Oleks ma seda teadnud, poleks läinud.

Mehel oli nimelt töökaaslase sünnipäev töökaaslastele. Natuke nagu firma sügispäevad või midagi. Mehekese firmas on paljudel väga noored naised, sest inimesed seal firmas on ka üsna nooremapoolsed. Igatahes oli seal olukord, et mehed läksid kõik sauna ja naised jäid siis pika laua taha passima. Ühe töökaaslase naine on mul juba vana tööpidudetuttav, temaga saab alati lõhverdada nii et vähe pole. Istusimegi laua otsas kahekesi, limpsisime Bailey’st ja arutasime maailma asju. Ülejäänud 7 olid titehuvilised, jutu järgi vast kas äsja emaks saanud (paar titte oli isegi kaasa võetud) või selle eesmärgi poole liikumas. Minu jutukaaslasel on juba kolm suuremat last: 22, 15 ja 12. Ta ise on mingi 40. Minul siis oma volask ja noh, ütleme nii, et mähketeemad, sünnituse kulgemine ja kakablogimine ei ole enam meie mängumaa. Teisest laua otsast muudkui anti minna, vaagna lahknemine siin, vaagna lahknemine seal. Meie arutasime minu laserravi teemadel ja nendest süstidest. Uues Anne&Stiilis on muide artikkelgi. Reklaamartikkel, aga üsna lahe ja need pildid seal kõrval panid meid mõlemaid tõsiselt kaaluma, et ehk võiks ka natuke… Kui me selle kohani olime jõudnud, et arutasime juba konkreetselt, millised näo- või kehaosad aastatega välja venida võivad või juba ongi kuskilt kortsus, oli kakablogijate kambas vist hetkeline hingetõmbamispaus ja meie jutt sai kuuldavaks (enne ei pannud keegi meid isegi tähele).

Paar hetke läks mööda ja siis keeras üks kakablogija end meie poole teatades emalikul, lausa pühalikul toonil ülevalt alla: “Teate, saage endale ka laps ja te saate aru, et sellised asjad on täiesti tühised. Sul ei jää aegagi sellistele pseudoprobleemidele mõeldagi nagu kortsud või tselluliit või…”

Minu vestluskaaslane hakkas kõva häälega naerma, mina vist vaatasin kakablogijat lamba näoga, suurte silmadega. Ilmselt mitte väga kaua, aga hetk tundus igavikuline. Selle aja jooksul jõudsin tähele panna, et neiu välimus ei ole talle tõesti enam väga oluline. Jah, titega tegeledes on aega vähe, aga sa ju pesed end? Mina küll pesin. Duši all käies pesin muuhulgas ka pead. Tema vist enam mitte. Sünnipäevale (pidulik ettevõtmine!!!) tulles jääb kasvõi autos istudes aega endal ripsmed ära värvida. Puhas hoolitsematus vaatas vastu, mitte püha emalikkus. “Vabandust, aga ma ei hakka sulle midagi vastu ütlema, see oleks vaidlus muna ja kana vahel ja kana ei oleks sina, vaid mina. Meil juba on lapsed, minul isegi kolm,” ütles minu vestluskaaslane. Kuidas mõnel niimoodi laksust küll teravad vastused tulevad?

Muna siiski ei jätnud oma jonni ja vastas: “Seda. Enam!” ja pööras hästi kiiresti oma kohkunud sõbrannade poole tagasi, et me ei saaks midagi vastu öelda. Mina läksin jumala närvi, aga mu vestluskaaslane ainult naeris jälle ja arvas, et ma võiks kaasa tulla temaga suitsu tegema, isegi kui ma ise ei suitseta.

Teel koju jäin teema üle täitsa mõttesse kohe. Mismõttes “seda enam”? Kas ema olemine tähendab seda, et inimene peab iseennast täielikult minetama või? Vaevalt küll. Rääkisin seda lugu mehele ka. “Kui sa mul selliseid trikke oleks teinud, oleks ma lapse vägisi käest ära võtnud ja saatnud sind juuksurisse ja kosmeetikusse, enne ei  olekski lubanud koju tulla, kui kammitud ja kreemitatud,” ütles mees. Ma mäletan, et ka minu lemmikteemad olid põhiliselt vaid titega seotud, aga ma surusin titte ikka aeg-ajalt emale ja tegin kasvõi kodus ise maske, üritasin ka oma mehega mingeid kahekesi-hetki korraldada ja tundsin huvi “välismaailma” vastu. Kanaemaks mandumine ei ole kasulik ei endale ega suhtele jne.

Ma arvan, et kakabogijal läheb see ulm mingi aja pärast üle ja ma saan aru täiesti temast, et see tal üldse peal on, aga kui ei lähe, siis ma ei imesta üldse, et varsti on perekoolis veel üks nututopic teemal “Kas mu mees petab mind?”. Vabandust, valus tõde, aga mida see mees siis tegema peaks, kui tal on kodus rasvaste juustega tunkedes emalaev, kellelt mingit naiselikku tähelepanu loota oleks absoluutselt lootusetu ettevõtmine.

Madonna ja ilukirurgia

Ma olen täna sellest väikesest laserravist nii sillas. Kui see ilusaks saamine nii lihtsalt käib, siis miks mitte. Uus plaan: väike süst. Olevat mingid süstid, mis ei ole botox, aga mis täidab kortsud ära. Ma ei näe põhjust, miks ei võiks. Käigu kuradile see väärikas vananemine. Nagu mulle ütles maniküürija, kes tahab peale kolme last endale silikoone: “Mis ma tegema pean? Väärikalt oma tissid üle õla viskama ja edasi kõndima või? Ei, aitäh!”

Osad, nagu mul see kolleeg, arvavad muidugi, et see värk on kõik väga perverssne. Aga siis samas käisid nad kõik Madonna kontserdil ja olid pärast kolm nädalat pikas ja pidevas sillas, et küll see Madonna näeb oma 50 aasta kohta hea välja. Halloo? Kas inimesed on tõesti nii naiivsed, et nad usuvad, et see tuleb värskest õhust ja varakult magama minemisest? Ta on ju ületöötav, ületreeniv staar ja ühegi 50-aastase inimese nägu ei saa ilma abivahenditeta olla nii sile. Spetsiaalselt otsisin lingi http://www.mirror.co.uk/sunday-mirror/2008/01/27/tale-of-two-50-yr-olds-98487-20299743/ Nii, et kui meeldib, siis mis saab olla usutavalt ja loomulikult tuunitud inimese vastu? Põhimõtted? Põhimõtted ei ole kedagi kusagile viinud.

Argipäevane ilukirurgia

Otsustasin, et lasen oma nina ümbrusest kapillaarid ära kõrvetada. Sellised koledad punased imepisikesed veresooned. Pidi olema valutu. Käis küll kiiresti, aga tunne oli selline nagu oleks keegi mulle näkku tulistanud ja samal ajal pilti teinud (laserpüstoli kuum sutsakas ja valgussähvatus koos). Väga kaunis on. Punetab küll jah, selles mõttes ei ole, aga ma näen, kuidas kõige hullemad kohad on kadunud.

Kolleeg ütles, et tema seda ikka ei teeks. Mine tea, kuidas mõjub, et ei ole ju veel keegi vanaks päris saanud, kellele on sellist asja tehtud ja mis siis ikkagi 75-selt saab ja inimene peaks ikka endaga rahul olema sellisena nagu ta on ja “ei mul pole aega sellistele asjadele mõeldagi” ja väärikas vananemine ja veel palju muud hala. Alavääristas mu soovi hea välja näha nagu seda paljud Eesti naised teevad üksteisele. Tahtsin küsida, et kui sellistele asjadele pole aega mõelda, siis millele tal on? Pensionieelikust raamatupidajana, kui kell 17 kukub pliiats käest, koolis käia pole vaja, lapsed on suured ja mees uue naise juures. Sudoku ja Vaprad ja ilusad?

No kurat, tõesti. Ta on nii vana, et ta on kõik maailma raamatud ka juba läbi lugenud.