Saunanaise blogile elu sisse tagasi.

Vahepeal jõudsin lõpetada juba blogimise, aga kui sõbranje tähelepanu juhtis, et tema olla mu blogi linki märganud ajakirjas Cosmopolitan siis oli ikka veidi uhke tunne.

Kui teid veel huvitab, mida ma teen: elan ühes korteris maniakiga, kellest saab vabaneda teatavatel koolivaheaja nimelistel perioodidel. Maniaki vanus hakkab kahjuks ületama kriitilist piiri ja ma juba kuulen juttu, et sel suvel tahaks nagu linnas ka olla (rohkem kui maal). Poisil on rollerigängi iga ja meie siin siis tegelemegi nüüd rolleriostust hoidumisega põhiliselt.

Sõbranna soovitas mul loota, et rollerigängi iga kestab võimalikult kaua. Pidavat peale seda olema oht, et tuleb peale mootorrattagängi iga.

Aprill!

Kas teate, mul on täna sünnipäev! Võite arvata kolm korda, kas keegi kunagi ka usub, kui ma ütlen, et mul on sünnipäev – ei. Inimesed peavad seda aprillinaljaks.

Morbiidse aprillinaljana muidu mõtlesin siia postitada, et ma olengi nüüd päriselt surnud ja siis “aprill”, aga ma tean, et see leiaks negatiivset tagasisidet.

Elan veel

Kuulsin kuulujutte enda surmast, aga need on kindlasti liialdatud. Pean tegema lihtsalt ületunde ja seetõttu minuga ei saa ka midagi huvitavat juhtuda.

Kaja Tuisk, tselluliidiplaastrid ja ajutrauma

Tere, kallid lapsed!

Kommentaaridele vastamine seekord. Kessemulle kirjutas, et kui oleks olnud tõsine peapõrutus, oleks olnud uimane ja sada häda. Ma rääkisin oma seiklusi nüüd siin ühele tuttavalt ja tema rääkis siis vastu, et ei olnud temal tõsise peapõrutusega algul midagi peale väikese peavalu. Kui kolmandaks päevaks oksendama hakkas, alles siis sai aru, et on jama ja läks haiglasse. Oli seal lõpuks tervelt kaks nädalat ja koljugi taheti lahti lõigata, aga ikka ei lõigatud. Nii et ma hoiatan teid, et isegi kui on tunne okei, ei maksa arvata, et ongi kõik okei. Minge ikka kontrolli.

Teiseks. Kõik neli inimest, kes on siia sattunud otsides guugelist sõnakombinatsiooni “loreali tselluliidi plaastrid”. Ärge ostke neid. Võibolla nad tõesti funkavad, aga selleks, et funkaks, peavad nad olema reitele kleepunud vist 8h vähemalt ja no igatahes minul nad ei kleepu. Olen proovinud. Selleks, et need paigal püsiksid, on vaja mingeid pükse. Kui ma kleepumise huvides retuuside väel voodisse ronisin, küsis mees, et kas on rattamaraton tulemas või milles asi. Kui ma panin need päeval, pidin teksaseid neli korda jalga panema, sest plaastrid läksid rulli, aga kui on plaaster rullis, siis tselluliit tselluliidiuniversumisse tagasi ei lähe, sest toimeaine ei saa ju mõjuda. Peale selle see rull näeb läbi püksi välja nigu ebaloomulikult suur ja reljeefne rasvapolster. Kes tahab, et tal (või tema naisel) oleks rasvareljeef pooles reies? Keegi ei taha. Lisaks suur miinus – sellel kohal nahal, kus on tselluplaaster, on jube külm. Seda kevadel kui oli kraade pluss kümme. Ma ei kujuta ette, mida see plaaster seal ette võtab, kui on miinus kümme. Ilmselt jäätub ja ainuke protseduur, mida see siis annab, on karvaeemaldus. Lisaks suur miinus – need on kallid ja neid on kuus. Jalgu on ju kaks seega kolmeks korraks jagub aga mõju ei ole nii turbo küll, et kolme korra eest nii palju maksta kui kahekümne korra kreemi eest, mis ei lähe ju ka rulli pükse jalga pannes. Lisaks veeel üks suur miinus – kui ma plaastrid lõpuks paika sain, siis mõne aja pärast tahtsin pissile ja siis jälle mässasin nagu mingi Kaja Tuisu aeroobika seal kontori vetsukuubikus, et neid asju sirgelt nahale saada. Oijah, üleüldse tegelt on ikka nii, et kui tahad mingit silmaga nähtavat mõju, tuleb ka mingi ravi lisaks kodustele mässamistele teha. No näiteks.. Ma tean jah, et varsti ma olen nagu mingi tasuta reklaam siin Medemisele, aga neil on see tselluliidiravi koos mingi spetsiaalse laseriga, mida mujal väidetavalt pole ja mida ma kavatsen proovida kindlasti kunagi, kui mul kõikideks nendeks protseduurideks raha tekib. Viking Loto võidust või kui mu mees näiteks läheb hulluks, kirjutab ennast hullumajja sisse ja kõik raha mulle niisama šoppamiseks jätab.

Peapõrutus ja trall traumapunktis

Väljas on külm ja libe (ära sa märgi, eksole). Seepärast ma kukkusingi. Võibolla seepärast muidugi ka, et mul sai täna hommikul kõrini riides käimisest nagu kubujuss. Nimelt töö juures tegime kolleegidega kokkuleppe, et kui ei ole vaja kohtuda väljaspoolt maja kellegagi, võib käia riides orienteerudes pigem ilma kui soliiduse järgi ja kuna mina ei kohtu eriti inimestega, siis mina näen välja nagu turumutt Keskturult või parimal juhul spordihuviline inimene, kes aasta läbi käib kas suusariietes või aeroobikariietes. Kui mul sai siis kõrini sedasi riidepalli sees ringi veeremisest, otsustasin ma oma kontsaga saapad välja võtta ja jalga panna. Lisaks soliidne mantel ja kõik muu. Lõppude lõpuks on ka mitmeid kraade soojem väljas.

Kui ma olin jõudnud oma majast umbes kolme meetri kaugusele, sest kontsadega käimine osutus vägagi vaevaliseks, käis üks tume mütakas, mille tekitajaks olin ma ise sellega, et kukkusin selili. Selle ülisalajase operatsiooni käigus (ülisalajane on, sest ma krapsasin ruttu püsti ja kuidas öeldaksegi, kindlustasin perimeetri ja veendusin, et keegi ei näinud) sai kannatada ka minu hinnaline pea. Olen kuulnud palju õudusjutte sellest, et inimesed võivad vahel peapõrutusega ringi käia ja end hästi tunda, kuid siis järsku panevad poe kinni ja lahkuvad parematele jahimaadele. Kärvavad, kui nüüd pikk jutt kokku võtta. Tundsin juba, kuidas minugi pea kohutavalt valutab ning kuna minu silme ette kerkis sisefoto minu ajust, millesse on parasjagu tekkimas hiigelsuur ja surmav verevalum, siis ma tööle ei läinudki vaid läksin kohe traumapunkti.

Traumapunktis pole ma käinud teab mis ajast ja minu jaoks oli üllatus, et seal on kah nüüd järjekorranumbrite aparaat nagu Rimi singiletis. Võtsin endale siis numbri ja jõudsin mõelda palju asju. Näiteks seda, et traumapunkt on singiletiga kuidagi sarnane oma olemuselt, sest inimene on ju liha, aga siis kohe ka mõtlesin, et järelikult on mul ikka midagi peas valesti juba, sest millest muidu sellised haiged mõtted.

Minu vastas istus švipsis vanapaar. See viis mõtted alkotarbimisharjumustele ja sellele, et kas ka minust võiks saada midagi taolist kui ma ei lõpeta seda pidevat veinilürpimist. Jokkis vanapaari meespoolel oli olnud silmaga nähtav kokkupõrge mingi terava esemega. Kuna ma neid vist jõllitasin juba, siis küsis vanamees: “Kasš täiä ka lõite om pia ärä?” ja tema naine siis selle peale sikutas teda varukast et jää vait vanamees ja ütles mulle vabandavalt: “Ta opurjuš nadduke..” Promillist hoolimata istusid mõlemad nagu mingid saksad seal pead uhkelt püsti ja katsusid hästi viisakad olla.

Mu kõrval oli kaks paksu teismelist, kes arutasid, et kas ühel neist on käeluu katki või ei ole. Käsi oli sinine nagu venelase aknaraam ja paistes nagu vene baaba jäme reis, aga tüdrukud nendest pisidetailidest välja tegemata arutasid, et äkki ikka ei ole ja üks ütles: “Õnneks ma olen päris paks.”
“Mismõttes ä?”
“Noo… Et käsi on pehme, kui mingi anoreksik kukuks, siis oleks küll kohe luu katki.”
Edasi arutasid nad, et modellid on kõik anoreksikud (mitte anorektikud) ja buliimikud ja Eda-Ines Etti on samuti liiga peenike. Palju juttu hiljem olid nad võtnud nõuks arvata, et Kristiina Shmigun on jälle liiga paks. Minu hinnangu kohaselt pole neil väga suurt vahet, üks on musklis rohkem. Ma ei kujuta ette, kuhu nende tüdrukute ideaal siis jääb. Raske on ikka sellises vanuses inimestele meele järele olla seepärast on mul hea meel, et ma olen Maret ja mitte Eda-Ines.

Lõpuks tuli minu kord ja selgus, et mul ei ole häda midagi, aga kui paha hakkab, võib ikka alati arsti juurde jälle tagasi minna. Käin edasi eskimosaabastega nii kaua kui tuleb kevad ja sulab ära sajandi lumi.

Mis muusikat tahaksid enda matustel kuulda?

Ma sain meemi. Mul polnud õrna aimugi, mis see on, sest blogimisse süvenema hakkasin ju tegelikult üsna hiljuti. Aga näed siis, juba mind märgatakse. Alguses muide oli veidi hirmutav küll ja mõtlesin, et ehk paneks selle pulli parooli alla, aga kuna ma ei kella siin ju oma isikukoodi ega tuututa pangakaardi pin koode, siis las ta olla. Esinemise puhas rõõm kah muidugi. Tunnistan, t olen edev.

Aga nüüd siis.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

1. Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?

Mul oli selline keskpärane ilmalik pulm Õnnepalee ja hiljem sõpradega mööda linna litutamisega. Kui peaks uuesti tegema (sama inimesega, ärge valesti aru saage), laulaks mu pulmas Frank Sinatra. Jah, ma tean, et ta on surnud, aga küll ma midagi välja mõtleks. Kindlasti võiks ta esitada loo “Every man should marry”. See on vihje mu sõbrannade meestele, kes ei suuda ennast kokku võtta ja oma eidest ausat naist teha.

Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”

Ohh ja ahh. Ma ei tea, mida ma tahaksin kuulda, aga ma tean, mis põhjustab minu matused. See muusika tuleb mu lapse toast ja ajab mind enneaegselt hauda, pange tähele. Oleks siis mingi metal, selle kannataks veel välja, endalgi taoline periood olnud, aga vot sellist asja nagu (vist on selle nimi) hardstyle minu lapsepõlves polnud. Kunagi naersin vanaisa, kes ütles, et minu muusikat oskaks igaüks teha, sest see on pottide ja pannide kokkulöömine ega küündi Valgre lähedalegi, nüüd olen ise selline.

Üldiselt võiks olla midagi kurba, soovitavalt orkester kraaksuvate tuubadega südantlõhestavat viisi mängimas. Ma arvan, et see võiks olla naljakas ja ajada inimesi naerma. Käisin kord ühel matusel, kus mängiti mingit rõõmsat kadunukese lemmiklugu ja see pani isegi mind, kes ma teda eriti ei tundnud, nutma. Hakkasin seal kujutama ette, kuidas see teda eluajal rõõmustas ja nüüd teda enam pole… (Nuuks…) Ta oli nii noooor! (Veel intensiivsem nuuksatus vahele) Miks elu küll nii ebaõiglane on? (Täisvõimsusel tönn).

Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

Oh jumal. Ma ei teagi eriti kedagi. Mu enda lehe linkidest siis.

http://kontorihuumor.blogspot.com/

Ma tahaks neid näha hommikul temaatilise lüürikaga energilise loo saatel enne tööle asumist trapetsseelikud seljas ja viikarid jalas, triiksärgid seljas, lipsud ees koos kontoris tantsukava tegemas. See näeb välja selline neegritants, et seistakse reas üksteise selja taga, põlvest kõverdatult ja siis muusika taktis hüpatakse sünkroonis edasi, käed pea kohal tuleb siputada käelabadega ja laulda kaasa: “Work!”

http://eluonselline.wordpress.com/

Vot temale ma annaksin edasi oma Mahavoki Meridiaanid.

Temale http://kroku.wordpress.com/ on Beth Ditto. Figuuriga ei seosta, aga kui Preili Kroku suuvärk oleks mingi artist, siis ta oleks üle elu suuruses Beth Ditto. http://www.youtube.com/watch?v=KLLxdcrk0-s

Püstoliga põske

Kallite kommenteerijate küsimustele vastamise vaimus nüüd. Et jah. Käisin tõesti laserravis. Tunne nagu öeldud ka kunagi varem vist, oli nagu mesilane nõelaks näkku ja keegi samal ajal pildistaks. Või nagu kuuma rauaga näkku sutsaki ja keegi pildistaks. Käib selline sähvatus ja see kokku on üsna ehmatav. Aga kurat võtaks, jube ilus jäi. Mul oli ninajuure peal vastik kapillaaripusa. Sellele tehti siis mingi neli sutsakat. Pigmenditäpikestele tekkis kerge koorik pärast. Seda ei tohi kraapida, peab ise ära tulema. Isepäevituvat näkku panna ei tohtinud, solaariumis käia ka mitte. Õnneks ei ole ma väga suur grillkanajume fänn. Kosmeetik hoiatas, et mõnel tulevad ämblikud näkku tagasi, minul ei ole küll veel tulnud. Pigmenditäpikesed lähevad boonusena ära nii, et ninal teatud koht on mul nüüd eriti klaar. Tegin kaks korda, sest esimesega ei saanud jagu, neid sutsakaid nimelt ei tohi ka piiramatult näkku tampida. Ma muidugi enam ei mäleta, mis juhtub, kui liiga palju korraga saab. Igatahes asi oli lõpuks seda väärt ja väga üle mõistuse palju ei maksnud ka.

Andke mulle Botoxit!

Teate, ma arvan, et ma hakkan nüüd reaalselt endale selleks paariks ilusüstiks vaikselt kõrvale panema. Mu mees ütles, et ma olen hull. Aga ta ütles seda ka siis, kui ma teatasin telefonis, et ma ostsin 3000.- maksva pesukomplekti. Kui ma selle selga panin ja šampuseklaasidega voodisse ronisin, siis ta küll ei ei öelnud enam, et ma hull olen. Ta ütles: “Ossapoiss!” ja “Vahi!” Pole küll teab, mis romantiline sõnavara, kuid sellises kõrges vanuses nagu mina olen, on pretentsioone oluliselt vähem, kui 20-aastaselt. Siis mõõtsin jah jutu sisu, nüüd mõõdan häälitsuste emotsiooni. Aastate peale on mulle selgeks saanud, et kui sa jääda ootama mingit meest, kes suudab end jutuga väljendada, seda juttu kõike südamest tekitada, ise tõsiselt võtta ja mitte unustada, jääd vanatüdrukuks. Südamlik “möhöhh” käib kah. Lisaks näitas elu, et keerulised sõnaseaded purunevad kergemini kui Eesti mehe “möhöhh”.

Aga niisiis hakkan ma raha koguma, sest ma olen juba ammu mõelnud. Väärikate vananejate pläägutamine, et pärast oled nagu Tiina Park, ei koti mind. No ja kuulge… kui Tiina Park oma lõusta sinnasamusesse keeras, oli veeuputus äsja lõppenud. Ma kahtlen, kas Noa oli üldse jõudnudki oma loomad laeva pealt maha laadida. Igatahes on ilukirurgia sellest ajast saati arenenud ja profid oskavad teha ka nii, et keegi ei saa aru. Peale selle pole Eesti Venetsueela. Me oleme kõiges mõõdukad (ehheee, kümne aasta pärast loen, katsun oma silikoonist tissi, kirjutan töökaaslasele MSN-is, et kuidas mu uus nina meeldib ja viskan juuksepikendused üle õla… nali!).

Botox ja selgroosüstid

Ega see Krista Lensin mu lemmik telenägu küll pole, aga ma lugesin seda http://publik.delfi.ee/news/inimesed/article.php?id=28545177 & ja siis lugesin kommentaare ja mõtlesin, et tal on ikka tegelikult tõesti õigus, et Eestlased põevad pisikeste asjade pärast liiga palju. Riik on meil ürgemasid ja väärikaid vananejaid täis… Ma miskipärast ei usu, et nad oma eluga rahul on rohkem, kui need, kes ei ole väärikad vananejad ja ürgemad.

Põlema süttinud läppar…

Nii. Nüüd on siis see hetk käes.

Alguses mingi kommentaator kirjutas minu blogimise põhjuse peale (laps pani laua põlema põhimõtteliselt koos kõige seal peal olevaga), et ma peaks olema ettevaatlik, et poiss ei satuks peale mu interneti/arvutipäevikule ja sellele mingi nipiga üks null ei teeks.

Noh, nüüd on see hetk käes. Ta pani sõna otseses mõttes põlema minu arvutipäeviku, sest ta lihtsalt pani põlema arvuti. Meie veeuputusaegne lauaarvuti ilmselgelt enam poolteks asjadeks ei kõlba, skaipida sellega ei saa ja mis kõik sada moodsat noortehäda veel. Seetõttu peab noormees vahepeal kasutama minu läpakat. Muidugi, jah, ta ei “pea”, aga teate küll, milline tüütu järjekindel hala tuleb välja ühe X-teist-aastase seest, kui ta on pähe võtnud, et mingi asi on oluline (mis iseenesest mõista ei ole absoluutselt oluline, ma ei oska isegi näidet tuua… no a la, et telefon peab olema just mingi vastav mudel ja kui ei ole, siis sellega ju põhimõtteliselt ei saaaagiiiii helistaaadaaa) . Ma võiks küll jäädagi võitlema, aga samas vahel mõtled, et kurat, tegelt ma ajan ju kiusu, miks ta ei võiks korraks mu läpakat kasutada ja see kuramuse hale pinin vasakus kõrvas Koduperenaiste ajal…. Aargh. No ma ju andsingi siis sel saatuslikul korral järele.

Natukese aja pärast hakkas köögipoolekese pealt see sama hale pinin, aga sedakorda segatud vandumise ja paanikanootidega. Meil on jõulumeeleolu endiselt laes ja laual küünlad. Võite kolm korda arvata, kas noorsand suutis läpaka kaane avada küünla kohale ja seejärel süveneda nii hoolega oma “orksi”, et ei pannud tähele, kuidas arvuti kärssama läks. Haleda paanikapinina sekka oli iseenesest mõista juba alguses kuulda vabandavaid toone, kuidas kogu jamas on siiski süüdi see lollakas küünal ja muidugi see lollakas arvuti, mille kaane peab lihtsalt nii madalale lükkama, et üldse midagi näha.